Kolmas artikkel Keila Kooli lehele (kirjutatud 20. ja 23. nov.)

TÄHELEPANU! Järgnev jutt ei ole kirjutatud isikliku kogemuse põhjal. Sisaldab kolmandatelt isikutelt pärinevat informatsiooni, kontekstist välja rebitud fakte ja isiklikke arvamusi ning järeldusi. Olen loobunud viidetest kõigele, millel ka on mõni kindel allikas, sest olen laisk. Ja muidugi on veel võimalus, et ma olen hispaania keelsest valesti aru saanud.

Colombialased on kahtlemata rõõmsaim, või pigem muretuim, rahvas, keda olen kohanud. Kas nad on nii sõbralikud nagu räägitakse, küsis minult keegi. Nad on sõbalikud nagu  inimesed üldiselt, eriti välismaalaste vastu, aga mitte rohkem ega vähem kui eestlased. Colombias on tore ja mõnus elada, sest siinne rahvas on avatud, ilma suhtlemisprobleemideta. Ja kõik on äärmiselt easy-going. Ei tekitata probleeme. Ei ole mõtet higistama hakata. Muretu elu.

Muretus on aga kahe otsaga asi. Ignorantsus, eks see ju olegi muretuse sünonüüm. Mida vähem hoolid, mida vähem mõtled, seda muretum. Sest siin riigis on midagi kohutavalt valesti. Ning et siin mõnusalt elada, pead sa olema ignorantne; kas siis teadlikult või alateadlikult. Ja mõnusalt tahavad elada ju kõik.

Eelmisel nädalal uudistes: „Kohalike valimiste tulemused muudetud, sest pärast poliitik A soovitud häälte korduslugemist, oli poliitik B’l  1/3 ehk 5000 häält vähem.“ Hääletussedelite hoiukohast nende tuhandetes kadumine ei pidavat siin midagi erilist olema. Ka hääletusjaoskonnas elektri kadumine ja pärast mõningate hääletuskastide puudumine on üks võimalik variant.

On üks Medellinis tuntud poliitik Luis 15. 15 sellepärast, et igalt linna nimel tehtud tehingult võtab ta 15% vahelt. Kõik teavad seda, kõik tolle linnaosa alltöövõtjad teavad sellega arvestada eelarve tegemisel. Lihttöölised saavad vähem palka, aga asjad saavad tehtud. Näiteks rajas ta kaabelmetroo kuni väga vaese linnosani, kuhu teede puudumise/seisukorra tõttu polnud võimalik ligi pääseda muidu kui jala. Paljudele vaesematele elanikele Luis 15 tolle suurejonelise kaabelmetroo tõttu meeldib.

Kellegi poolt tuleb ju hääletada, et juhtuks nii nagu vastmöödunud äärelinna Bello linnapea valimistel,  kus üle poole valijatest hääletas tühja sedeliga. See tähendab, et neile meeldinud ükski kandidaat. Võis olla tingitud sellest, et kandidaate oli ainult üks.... Kuu pärast tulevatel kordusvalimisel, kus on neli kandidaati, ilmselt tühja sedeli varianti ei anta, sest põhiseadus lubab kordusvalimisi teha vaid ühe korra.

Álvaro Uribe. Colombia president (2002-2006). Viis läbi reformi, mis lubab presidenti taasvalida teiseks ametiajaks. Álvaro Uribe. Taasvalitud Colombia president (2006-2010). Üritas läbi viia reformi, mis lubab presidenti taasvalida kolmandaks ametiajaks, aga referendum lükati tagasi Põhiseadus Kohtu poolt.

Niisiis palju korrumpeerunud liberaale. Samal ajal kui paljusi metsikuid alasid ning mõningaid külasi ja linnu valitsevad guerilla’d ehk sõdalased (täpne term. sissisõdalased). Nad on vasakäärmuslased, kommunistid, kes majandavad end peamiselt narkoärist. Arvestades siinset klassilõhet ei saa nende toetajatele siiski midagi süüks panna. Alad, kus valitsevad sõdalased, on need kuhu ei Colombia Vabariigi politsei, armee ega ükski ametiisik ei saa siseneda ja sealjuures loota ühes tükis tagasi jõuda. Erinevus sõdalase ja politsei vormi vahel on saabastes. Ühtedel on need plastist ja teistel kummist. Džunglis mõni vastu juhtub, siis vaadake kõigepealt saapaid.

USA toetusega Colombia Vabariik, ja sõdalased, keda toetab Chavez, Ventsueela kommunistlik president. Rahulik koos-eksistents võimatu, sest kui ka mõni rahumeelne vasakäärmuslane üritab demoraatlikul teel poliitikat teha, lastakse ta maha nagu ühe tuttava isa.

Ka kirik pole siin mingi vanamees jutlust pidamas, vaid mõjuvõimas politiseeritud asutus. Kui me huvi pärast korra perega missal käisime, räägiti meile kõigepealt, kuidas Piibel, nagu ka Colombia seadus, käsib vabad päevad nädala sees esmaspäevale lükata. Pärast vaatasime filmi abordist, mis oli tehtud tõestamaks, et tegu on mõrvaga. „Saag 2“ väärilised stseenid.

Kui juba selle teema poole läksime: Colombias on 90% emadest 15-19 aastased. Selle põhjuseks on noorte puuduv seksuaalne haridus, seda riigi valdava usklikuse ja seksi kui tabu-teema käsitlemise tõttu. Paljud vaesemad noorukid saavad meelega lapsi kohalike gänksta-bossidega; kaitsva mõjuvõimu pärast.

Uudised eelmine nädal: Väga vaeses linnaosas surid kolm last, uppudes sita-augus. See on hiiglaslik välikäimla, ainult ilma luksusliku puuehitista augu kohal.

Kõige eelneva juures pole colombialaste elurõõm aga sugugi raugenud. Nad on õppinud olema õnnelikud sellega, mis neil on. Lihtsalt olemise, elamise, armastamise naudig. See on midagi, mida eestlastel ehk veidi vajaka jääb.

Ma ise ei ole midagi eelnevast kogenud ega näinud. Ja see ka jääb nii. Siin linnaosas sellist värki pole. Aga vahel on lihtsalt selline tundmus. Kõhe ja hirmutav. Alateadlik hirm. See on paratamatu, kui sa näed uudistest ja kuuled tuttavatelt selliseid asju.  Ise ei ole aga midagi kogenud.

Mu hirmsaim kogemus oli mu lend Colombiasse. Siis ma mõtlesin, et kuhu kuramuse kohta ma nüüd ronin. Keelt oskamata. Kohtudes selle rahvaga, armusin ma aga hetkega. Ma armastan siinset avatust, soojust, rõõmsameelsust, vabalt võtmist – seda rahvast. Lower the latitude better my attitude.

Reggaeton&Bändikultuur

Muusiku tunneb siin alati ära. Erinevalt kõigist teistest meestest, on muusikutel siin normaalne soeng, mitte mullet. Muusikutel ja geidel. Samuti on ainult loomeinimestel alternatiive üldisele Jalgpall&Reggaeton-maailmavaatele.
Reggaeton - segu räpist ja Ladina-Ameerika rütmist. Muusikalises mõttes midagi enamat kui räpp. Aga see ei olegi oluline. Reggaetoni puhul on tähtis tants. See on Seks Tantsupõrandal. Päriselt. Mitte otseses mõttes muidugi. U nasty lttle pervrtz. Aga palju puudu ei jää.
Siinsed tantsud on palju mõistlikumad kui Eesti klubides toimuv russian forest rave. Siin on tantsudel mingi kindel rütm ja sammud. Mis peamine, tantsitakse paarides. Ja baarides. Tantsitakse ka. Reede õhtul mööda linna kõndides võib ikka inimesi neis baar -pood-kohvik-garaažides tantsimas näha. Kuigi enamus tantsu toimub klubides ja maja pidudel. Pidudes? Ai gonorrea, que dificil este estoniano.
Millest ma tahtsin rääkida on siinne teistsugune bändikultuur. Eestis bänd mingi umbes-täpselt viie kindla inimesega grupindus, mis teeb muusikat. Siin on bänd pigem nagu tutvuskond või klubi, kus pidevalt moodustatakse uusi kooseise. Ja ka uute liikmete vastuvõtmine ja lahkujate bändist ära minemine toimub seetõttu sujuvamalt. Igal bändil on tuumik või juht. Enamasti on selleks muusikaline juhendaja(?)  või trummar-soolokitarrist-bassist kolmik. Tollel juhul vahetatakse puuduvaid instrumentaliste ja lauljaid. Otsitakse igale laulule parim ja sobivam. See tagab bändi-sisese  konkurentsi tõttu, suurema ja kvaliteetsema muusika tootlikuse.

Mind võib näha esimeste filmikaadrite ajal ja kuskil keskel.

Teine artikkel Keila Kooli lehel (kirjutatud 24.10.11)

Hispaania keel on tegelikult eesti keelega üllatavalt sarnane. Häälduse poolest. Hääldatakse korralikult „erri“, mitte seda inglise keele imelikku suu-täis-erri. Ja loetakse nagu kirjutatakse. Tegusõnu pööratakse ka. Igal sõnal on vähemalt kolm tähendust. Sõna gonorrea kõlbab siin nii suguhaigusele kui ka ai-kurat’ile.

Eestist praami peale astudes oskasin ma öelda „hola“ ja „hasta la vista“ ning lugeda neljani.  Olin õpiku teinud lahti kaks korda ja mõelnud seda vaadates hispaania keele õppimisele. Mingi hetk üle Atlandi ookeani lennates teadsin, et ma olan täiesti ogar, et ilma keelt oskamata jumal-teab-kuhu maailma otsa ronin. Mõtlesin juba õpiku välja võtta ja õppima hakata, aga eesistmes olevast ekraanist kolmanda filmi vaatamine tundus kuidagi lihtsam olevat.  Sündinud colombialane – ainus probleem on probleemist välja tegemine.

Esimestel päevadel Colombias hakkas hispaania keel külge nagu pigi. Räägitaks mõnel maal sellist keelt nagu ajalugu. Lihtsalt mine kohale ja asjad saavad ise selgeks. Iga hommik oldi üllatunud kui palju rohkem ma keelt oskan. Eks ma õpi siiani selles tempos, aga pärast kahte kuud ei paista enam välja kui sa jälle paar-kümme sõna rohkem oskad.

Kaotasin  oma sõnaraamatu pärast pooltteist nädalat Colombias. See on isegi minu kohta üpris hea saavutus. Parim asi, mis oleks saand juhtuda. Kui seda poleks juhtunud, ei oleks mul praegu poolteist kuud möödas päevast, millal ma viimati inglise keelt suhtlemiseks vajasin.  Alguses oli raske. Esimesel nädalal ilma sõnaraamatuta läks meil alati ülejäänud lause meelest selleks ajaks kui mulle mõni keeruline sõna selgeks oli tehtud. Aga nüüd on kõik superfacil.

Tegelikult on keele juures kõige tähtsam mingi nõks/tunnetus ära tabada. See on midagi, mida ei saa õpikust õppida. Minul juhtus see umbes kolmandal nädalal Colombias. Võibolla see isegi on midagi füüsilist. Langev ning lagunev keelebarjäär tõi mulle tollel õhtul tohutu peavalu. Järgmisel hommikul kõlas kogu keel kuidagi selgemalt. Laused ei paistnud enam nagu üks pikk sõna. Ja järsku oskasin ma inglise keelest tohutu hulga hispaania keelseid sõnu tuletada.

Teen suu lahti ja olen kindel, et ma oskan vaid selle lause esimest sõna aga iseensest tulevad järgmised keelele. Ei ole paremat tunnet.

Mul algab kolme nädala pärast suvevaheaeg. Kaks kuud.

P.S. Kas siin lehes saab tervitusi saata? Ma tervitan kõiki oma sõpru ja klassikaaslasi Keila Koolis. Eriti oma suurepäraseid klassikaaslasi. Que los reyes se bueno con ustedes.

Esimene artikkel Keila Kooli lehele (kirjutatud 25.09.11)

Hola.  Jah, jah, ma olen elus.  Asi oli nii...

Eelmise aasta sügisel, ühel hallil ja vihmasel päeval, nägin meie vana koolimaja Nõukogude-rohelisel seinal värvilist YFU plakatit: organisatsioon Youth For Understanding kutsus vahetusõpilasprogrammide tutvustusele. Märgates, et see oli just eelneval päeval ära olnud, läksin kodus kiusu pärast ise arvutist uurima, kas ja kuidas on võimalik vahetusõpilaseks minna.  Nagu näete, on võimalik.  

Järgmiseks tuli riigi valimine. Uurisin palju: kuulasin ex-vahtetusõpilaste lugusid, lugesin Vikipeediat ja blogisid. Tahtsin kindlalt minna kaugele. Et kui, siis juba täiega. Et kohe uus keel, kultuuriruum ja kliima. Hispaania keel, kui rääkijate arvu poolest vaid mandariini keelele alla jääv, tundus väga ahvatlev. Ning möödunud talvel mõni veel külmem maa küll väga ei tõmmanud. Sai valitud Colombia. Ja see oli õige valik.

Colombia on Lõuna-Ameerika põhjaserval olev riik, millel on nii Atlandi kui Vaikse ookeaniga merepiir ja Ecuadori, Venzuela, Brasiilia ja Panamaga, mis riik on väiksel maaribal, mis ühendab Põhja- ja Lõuna-Ameerikat. Colombia on 1 141 748 ruutkilomeetrit suur ja seal on ligikaudu 46 miljonit elanikku. Riigikeeleks on hispaania keel. (kas selle lõigu saaks panna eraldi muust tekstist kuskile kasti sisse)

Tuli hakata asju ajama. Tohutul hulgal raha kokku ajamist ja paberitööd. Seda viimast eriti vahetult enne minekut, kui oli vaja asju ajada Colombia bürokraatiamasinaga.  Vastupidiselt Colombia kohalikule asjade sujuvusele,  ei toimu sul Eestist asju ajades ilma tutvusteta miskit enne kui paberid kolmes eksemplaris saadetud, vaidlustatud, unustatud ja tagasi saadetud. Aga samas kohapeal, pärast kehva ilma tõttu kolme päeva pikkuseks veninud reisi (öö Miamis; juhuu), Colombiasse saabudes, oli meil koos teise eestlase, Madliga, väike probleem, kuna ta ei teadnud aadressi, kuhu ta piiril tuli sisse kirjutada. Selle probleemi lahendas tolliametnik väga lihtsalt kirjutades ta minu host-pere juurde sisse. Mis seal ikka,  meid lahutab kõigest 250 km.

Pärast nädalast laagrit koos teiste vahetusõpilastega, suundus igaüks oma linna, mina Medellin’i (loe: medeldziini).  Medellinis koos äärelinnadega on umbkaudu 3,5 miljonit elanikku. Minu linnaosa kliima on 24-28 kraadi Celsust ja päike päeval ning äikesevihm öösel.

Minu suurepäraseks host-pereks on ema Magdalena ja 30-aastane-kuigi-üldse-mitte-nii-vana-välja-nägev õde Diana, kes töötab Avon’is. Esimese kuu elas meiega ka mu vend Gabriel, kes on üliõpilane Hispaanias.  Kõik nad räägivad inglise keelt peale ema, kes peaaegu räägib seda peaaegu.

Elame me üpris suures ridaelamupoksis, mida siin nimetatakse majaks.  Mul on oma tuba ja kitarr, mis mu perel oli siiani ainult ilu pärast.  Kvartali (Villa de Vallejuelos) peale on meil ka bassin, jõusaal ja palliplats. Mida veel tahta?

Süüa. Seda siin on ja see on siin selline, mis Eestis sul küll kunagi linna peal vastu ei tule. Aga ma sellelt teemalt liigun kiiresti edasi, enne kui ma liiga hoogu satun. Võibolla teinekord.

Kooli nimi on mul Colegi Colombo Britanico. See tähendab, et seal räägitakse sama head kui mitte paremat inglise keelt kui Keila Koolis. Tunnid on siin 7.00-15.00, samas kui õppimine on rohkem midagi vabatahtliku tegevuse moodi. Just möödus mu esimene nädal, kus ma kõikidel päevadel koolis käisin. Oli igast festivale ja paberimäärimisi.  Mitte, et siin õppima ei peaks, vaid siin pole lihtsalt emotsionaalset ega õppekava poolt tekitatud pinget. Koolis käimine on midagi tõsiselt meeldivat.

Mis kõige tähtsam Colombias, siin on õnnelik olemine normaalne. Siin on kõik nii rõõmus, vaba ja lebo. Ma ei ole kordagi näinud, et keegi teise peale tõsiselt karjuks või vihastaks. Muidugi on ka siin inimestel eriarvamusi, aga need räägitakse selgeks naeratus näol.  Või kui rääkimine ei aita siis antakse üksteisele vastu lõugu, nagu jalkat mängides mu klassikaaslastel juhtus.  Aga ka seda naeratus näol. Ning hetk hiljem läks see klassivend, kes alustas teise juurde, vaatas talle juba tursuma hakkavasse silma, ning ütles: „Tead, amigo, see oli täiesti minu süü, anna andeks.“

Kui ma millegagi liialdasin, siis seetõttu, et Colombia on mind kõvasti emotsionaalsemaks teinud. Ma olen hakanud rääkides kätega vehkima. Rohkem kui muidu.