Reggaeton&Bändikultuur

Muusiku tunneb siin alati ära. Erinevalt kõigist teistest meestest, on muusikutel siin normaalne soeng, mitte mullet. Muusikutel ja geidel. Samuti on ainult loomeinimestel alternatiive üldisele Jalgpall&Reggaeton-maailmavaatele.
Reggaeton - segu räpist ja Ladina-Ameerika rütmist. Muusikalises mõttes midagi enamat kui räpp. Aga see ei olegi oluline. Reggaetoni puhul on tähtis tants. See on Seks Tantsupõrandal. Päriselt. Mitte otseses mõttes muidugi. U nasty lttle pervrtz. Aga palju puudu ei jää.
Siinsed tantsud on palju mõistlikumad kui Eesti klubides toimuv russian forest rave. Siin on tantsudel mingi kindel rütm ja sammud. Mis peamine, tantsitakse paarides. Ja baarides. Tantsitakse ka. Reede õhtul mööda linna kõndides võib ikka inimesi neis baar -pood-kohvik-garaažides tantsimas näha. Kuigi enamus tantsu toimub klubides ja maja pidudel. Pidudes? Ai gonorrea, que dificil este estoniano.
Millest ma tahtsin rääkida on siinne teistsugune bändikultuur. Eestis bänd mingi umbes-täpselt viie kindla inimesega grupindus, mis teeb muusikat. Siin on bänd pigem nagu tutvuskond või klubi, kus pidevalt moodustatakse uusi kooseise. Ja ka uute liikmete vastuvõtmine ja lahkujate bändist ära minemine toimub seetõttu sujuvamalt. Igal bändil on tuumik või juht. Enamasti on selleks muusikaline juhendaja(?)  või trummar-soolokitarrist-bassist kolmik. Tollel juhul vahetatakse puuduvaid instrumentaliste ja lauljaid. Otsitakse igale laulule parim ja sobivam. See tagab bändi-sisese  konkurentsi tõttu, suurema ja kvaliteetsema muusika tootlikuse.

Mind võib näha esimeste filmikaadrite ajal ja kuskil keskel.