Esimene artikkel Keila Kooli lehele (kirjutatud 25.09.11)

Hola.  Jah, jah, ma olen elus.  Asi oli nii...

Eelmise aasta sügisel, ühel hallil ja vihmasel päeval, nägin meie vana koolimaja Nõukogude-rohelisel seinal värvilist YFU plakatit: organisatsioon Youth For Understanding kutsus vahetusõpilasprogrammide tutvustusele. Märgates, et see oli just eelneval päeval ära olnud, läksin kodus kiusu pärast ise arvutist uurima, kas ja kuidas on võimalik vahetusõpilaseks minna.  Nagu näete, on võimalik.  

Järgmiseks tuli riigi valimine. Uurisin palju: kuulasin ex-vahtetusõpilaste lugusid, lugesin Vikipeediat ja blogisid. Tahtsin kindlalt minna kaugele. Et kui, siis juba täiega. Et kohe uus keel, kultuuriruum ja kliima. Hispaania keel, kui rääkijate arvu poolest vaid mandariini keelele alla jääv, tundus väga ahvatlev. Ning möödunud talvel mõni veel külmem maa küll väga ei tõmmanud. Sai valitud Colombia. Ja see oli õige valik.

Colombia on Lõuna-Ameerika põhjaserval olev riik, millel on nii Atlandi kui Vaikse ookeaniga merepiir ja Ecuadori, Venzuela, Brasiilia ja Panamaga, mis riik on väiksel maaribal, mis ühendab Põhja- ja Lõuna-Ameerikat. Colombia on 1 141 748 ruutkilomeetrit suur ja seal on ligikaudu 46 miljonit elanikku. Riigikeeleks on hispaania keel. (kas selle lõigu saaks panna eraldi muust tekstist kuskile kasti sisse)

Tuli hakata asju ajama. Tohutul hulgal raha kokku ajamist ja paberitööd. Seda viimast eriti vahetult enne minekut, kui oli vaja asju ajada Colombia bürokraatiamasinaga.  Vastupidiselt Colombia kohalikule asjade sujuvusele,  ei toimu sul Eestist asju ajades ilma tutvusteta miskit enne kui paberid kolmes eksemplaris saadetud, vaidlustatud, unustatud ja tagasi saadetud. Aga samas kohapeal, pärast kehva ilma tõttu kolme päeva pikkuseks veninud reisi (öö Miamis; juhuu), Colombiasse saabudes, oli meil koos teise eestlase, Madliga, väike probleem, kuna ta ei teadnud aadressi, kuhu ta piiril tuli sisse kirjutada. Selle probleemi lahendas tolliametnik väga lihtsalt kirjutades ta minu host-pere juurde sisse. Mis seal ikka,  meid lahutab kõigest 250 km.

Pärast nädalast laagrit koos teiste vahetusõpilastega, suundus igaüks oma linna, mina Medellin’i (loe: medeldziini).  Medellinis koos äärelinnadega on umbkaudu 3,5 miljonit elanikku. Minu linnaosa kliima on 24-28 kraadi Celsust ja päike päeval ning äikesevihm öösel.

Minu suurepäraseks host-pereks on ema Magdalena ja 30-aastane-kuigi-üldse-mitte-nii-vana-välja-nägev õde Diana, kes töötab Avon’is. Esimese kuu elas meiega ka mu vend Gabriel, kes on üliõpilane Hispaanias.  Kõik nad räägivad inglise keelt peale ema, kes peaaegu räägib seda peaaegu.

Elame me üpris suures ridaelamupoksis, mida siin nimetatakse majaks.  Mul on oma tuba ja kitarr, mis mu perel oli siiani ainult ilu pärast.  Kvartali (Villa de Vallejuelos) peale on meil ka bassin, jõusaal ja palliplats. Mida veel tahta?

Süüa. Seda siin on ja see on siin selline, mis Eestis sul küll kunagi linna peal vastu ei tule. Aga ma sellelt teemalt liigun kiiresti edasi, enne kui ma liiga hoogu satun. Võibolla teinekord.

Kooli nimi on mul Colegi Colombo Britanico. See tähendab, et seal räägitakse sama head kui mitte paremat inglise keelt kui Keila Koolis. Tunnid on siin 7.00-15.00, samas kui õppimine on rohkem midagi vabatahtliku tegevuse moodi. Just möödus mu esimene nädal, kus ma kõikidel päevadel koolis käisin. Oli igast festivale ja paberimäärimisi.  Mitte, et siin õppima ei peaks, vaid siin pole lihtsalt emotsionaalset ega õppekava poolt tekitatud pinget. Koolis käimine on midagi tõsiselt meeldivat.

Mis kõige tähtsam Colombias, siin on õnnelik olemine normaalne. Siin on kõik nii rõõmus, vaba ja lebo. Ma ei ole kordagi näinud, et keegi teise peale tõsiselt karjuks või vihastaks. Muidugi on ka siin inimestel eriarvamusi, aga need räägitakse selgeks naeratus näol.  Või kui rääkimine ei aita siis antakse üksteisele vastu lõugu, nagu jalkat mängides mu klassikaaslastel juhtus.  Aga ka seda naeratus näol. Ning hetk hiljem läks see klassivend, kes alustas teise juurde, vaatas talle juba tursuma hakkavasse silma, ning ütles: „Tead, amigo, see oli täiesti minu süü, anna andeks.“

Kui ma millegagi liialdasin, siis seetõttu, et Colombia on mind kõvasti emotsionaalsemaks teinud. Ma olen hakanud rääkides kätega vehkima. Rohkem kui muidu.