Kolmas artikkel Keila Kooli lehele (kirjutatud 20. ja 23. nov.)

TÄHELEPANU! Järgnev jutt ei ole kirjutatud isikliku kogemuse põhjal. Sisaldab kolmandatelt isikutelt pärinevat informatsiooni, kontekstist välja rebitud fakte ja isiklikke arvamusi ning järeldusi. Olen loobunud viidetest kõigele, millel ka on mõni kindel allikas, sest olen laisk. Ja muidugi on veel võimalus, et ma olen hispaania keelsest valesti aru saanud.

Colombialased on kahtlemata rõõmsaim, või pigem muretuim, rahvas, keda olen kohanud. Kas nad on nii sõbralikud nagu räägitakse, küsis minult keegi. Nad on sõbalikud nagu  inimesed üldiselt, eriti välismaalaste vastu, aga mitte rohkem ega vähem kui eestlased. Colombias on tore ja mõnus elada, sest siinne rahvas on avatud, ilma suhtlemisprobleemideta. Ja kõik on äärmiselt easy-going. Ei tekitata probleeme. Ei ole mõtet higistama hakata. Muretu elu.

Muretus on aga kahe otsaga asi. Ignorantsus, eks see ju olegi muretuse sünonüüm. Mida vähem hoolid, mida vähem mõtled, seda muretum. Sest siin riigis on midagi kohutavalt valesti. Ning et siin mõnusalt elada, pead sa olema ignorantne; kas siis teadlikult või alateadlikult. Ja mõnusalt tahavad elada ju kõik.

Eelmisel nädalal uudistes: „Kohalike valimiste tulemused muudetud, sest pärast poliitik A soovitud häälte korduslugemist, oli poliitik B’l  1/3 ehk 5000 häält vähem.“ Hääletussedelite hoiukohast nende tuhandetes kadumine ei pidavat siin midagi erilist olema. Ka hääletusjaoskonnas elektri kadumine ja pärast mõningate hääletuskastide puudumine on üks võimalik variant.

On üks Medellinis tuntud poliitik Luis 15. 15 sellepärast, et igalt linna nimel tehtud tehingult võtab ta 15% vahelt. Kõik teavad seda, kõik tolle linnaosa alltöövõtjad teavad sellega arvestada eelarve tegemisel. Lihttöölised saavad vähem palka, aga asjad saavad tehtud. Näiteks rajas ta kaabelmetroo kuni väga vaese linnosani, kuhu teede puudumise/seisukorra tõttu polnud võimalik ligi pääseda muidu kui jala. Paljudele vaesematele elanikele Luis 15 tolle suurejonelise kaabelmetroo tõttu meeldib.

Kellegi poolt tuleb ju hääletada, et juhtuks nii nagu vastmöödunud äärelinna Bello linnapea valimistel,  kus üle poole valijatest hääletas tühja sedeliga. See tähendab, et neile meeldinud ükski kandidaat. Võis olla tingitud sellest, et kandidaate oli ainult üks.... Kuu pärast tulevatel kordusvalimisel, kus on neli kandidaati, ilmselt tühja sedeli varianti ei anta, sest põhiseadus lubab kordusvalimisi teha vaid ühe korra.

Álvaro Uribe. Colombia president (2002-2006). Viis läbi reformi, mis lubab presidenti taasvalida teiseks ametiajaks. Álvaro Uribe. Taasvalitud Colombia president (2006-2010). Üritas läbi viia reformi, mis lubab presidenti taasvalida kolmandaks ametiajaks, aga referendum lükati tagasi Põhiseadus Kohtu poolt.

Niisiis palju korrumpeerunud liberaale. Samal ajal kui paljusi metsikuid alasid ning mõningaid külasi ja linnu valitsevad guerilla’d ehk sõdalased (täpne term. sissisõdalased). Nad on vasakäärmuslased, kommunistid, kes majandavad end peamiselt narkoärist. Arvestades siinset klassilõhet ei saa nende toetajatele siiski midagi süüks panna. Alad, kus valitsevad sõdalased, on need kuhu ei Colombia Vabariigi politsei, armee ega ükski ametiisik ei saa siseneda ja sealjuures loota ühes tükis tagasi jõuda. Erinevus sõdalase ja politsei vormi vahel on saabastes. Ühtedel on need plastist ja teistel kummist. Džunglis mõni vastu juhtub, siis vaadake kõigepealt saapaid.

USA toetusega Colombia Vabariik, ja sõdalased, keda toetab Chavez, Ventsueela kommunistlik president. Rahulik koos-eksistents võimatu, sest kui ka mõni rahumeelne vasakäärmuslane üritab demoraatlikul teel poliitikat teha, lastakse ta maha nagu ühe tuttava isa.

Ka kirik pole siin mingi vanamees jutlust pidamas, vaid mõjuvõimas politiseeritud asutus. Kui me huvi pärast korra perega missal käisime, räägiti meile kõigepealt, kuidas Piibel, nagu ka Colombia seadus, käsib vabad päevad nädala sees esmaspäevale lükata. Pärast vaatasime filmi abordist, mis oli tehtud tõestamaks, et tegu on mõrvaga. „Saag 2“ väärilised stseenid.

Kui juba selle teema poole läksime: Colombias on 90% emadest 15-19 aastased. Selle põhjuseks on noorte puuduv seksuaalne haridus, seda riigi valdava usklikuse ja seksi kui tabu-teema käsitlemise tõttu. Paljud vaesemad noorukid saavad meelega lapsi kohalike gänksta-bossidega; kaitsva mõjuvõimu pärast.

Uudised eelmine nädal: Väga vaeses linnaosas surid kolm last, uppudes sita-augus. See on hiiglaslik välikäimla, ainult ilma luksusliku puuehitista augu kohal.

Kõige eelneva juures pole colombialaste elurõõm aga sugugi raugenud. Nad on õppinud olema õnnelikud sellega, mis neil on. Lihtsalt olemise, elamise, armastamise naudig. See on midagi, mida eestlastel ehk veidi vajaka jääb.

Ma ise ei ole midagi eelnevast kogenud ega näinud. Ja see ka jääb nii. Siin linnaosas sellist värki pole. Aga vahel on lihtsalt selline tundmus. Kõhe ja hirmutav. Alateadlik hirm. See on paratamatu, kui sa näed uudistest ja kuuled tuttavatelt selliseid asju.  Ise ei ole aga midagi kogenud.

Mu hirmsaim kogemus oli mu lend Colombiasse. Siis ma mõtlesin, et kuhu kuramuse kohta ma nüüd ronin. Keelt oskamata. Kohtudes selle rahvaga, armusin ma aga hetkega. Ma armastan siinset avatust, soojust, rõõmsameelsust, vabalt võtmist – seda rahvast. Lower the latitude better my attitude.